Magnus Kirdi pikk tee tippu

2019. aastal kuulus odaviskaja Magnus Kirt maailma absoluutsesse tippu. Ta oli püstitanud Eesti rekordi tulemusega 90,61 meetrit, võitnud Teemantliiga üldarvestuses ja teeninud kergejõustiku maailmameistrivõistlustel hõbemedali. Ometi oli ta vaid mõni aasta varem näinud kõvasti vaeva, et oda kas või 80 meetri kaugusele lennutada.

Tõus maailma tippu võttis aega ja nõudis kõvasti tööd. Nooruses tegeles Kirt mitme spordialaga ja ka pärast odaviske kasuks otsustamist kulus aastaid, enne kui ta maailma parimate sekka jõudis. Raske töö kandis lõpuks vilja, kuid tema karjääri edukaim hooaeg lõppes ootamatu vigastusega. Kirt ei kavatsenud aga sportlaskarjääri pooleli jätta ja asus valmistuma tagasitulekuks. Just sellest sai alguse ka Steiv Silma dokumentaalfilm „Magnus Kirt: Tagasitulek“, mis jõudis kinodesse selle aasta oktoobri alguses.

Kuidas aga sai Tõrvast pärit noorest sportlasest üks maailma parimaid odaviskajaid?

Lapsepõlvest saati spordi keskel

Magnus Kirt sündis 10. aprillil 1990 Tõrvas. Sport kuulus tema ellu juba varasest lapsepõlvest, paljuski tänu isa Peeter Kirdile, kes oli ka Eesti kelgukoondise peatreener. Lapsena käis Magnus sageli isaga treeningutel kaasas. Ta nägi, kuidas sportlased võistlusteks valmistuvad, ning sai ka ise erinevaid alasid proovida. Tema lapsepõlve kuulusid nii korvpall, jalgpall, suusatamine kui ka kergejõustik. Ühele kindlale alale keskendumise asemel arendas ta oma sportlikke võimeid mitmel rindel.

Kergejõustikutreeningutega alustas ta 1997. aastal Urmas Uhtjärve juhendamisel ja hiljem treenis ka Raimond Lutsu käe all. Odaviskest ei saanud aga kohe tema põhiala ja häid tulemusi näitas ta ka kõrgushüppes, kus saavutas 2009. aastal tulemusega 2.10 Eesti meistrivõistlustel hõbemedali, nii et mõnda aega tundusid mõlemad alad tuleviku seisukohalt üsna võrdsed. Gümnaasiumi lõpus tuli langetada keeruline otsus: kas jätkata kõrgushüppega või keskenduda odaviskele? Valikut mõjutasid mitmed asjaolud, kuid lõpuks jäi peale odavise.

Odaviske kasuks otsustamine oli alles algus

Pärast Tõrva gümnaasiumi lõpetamist 2009. aastal hakkas Kirt odaviskega tõsisemalt tegelema. Ta treenis Toomas Merila ja hiljem Risto Mätase juhendamisel, keskendudes ala jaoks vajalikule tehnikale, jõule ja koordinatsioonile. Edu ei tulnud aga üleöö. 2009. aastal oli tema parim tulemus 72,97 meetrit. Järgmisel kahel hooajal jäid odakaared samasse suurusjärku: 2010. aastal jäi laeks 71,41 ja 2011. aastal 70,07 meetrit. 2011. aasta U23 Euroopa meistrivõistlustel saavutas ta 18. koha.

Rahvusvahelisele tasemele pürgiva noore sportlase jaoks olid need üsna tagasihoidlikud tulemused. Kirt kogus küll kogemusi, kuid maailma parimatele konkurentsi pakkumiseks vajalikud viskepikkused jäid veel kaugele. 2012. aastal hakkasid asjad tasapisi paremuse poole liikuma ja Kirt viis oma isikliku rekordi 76,97 meetrini. Aasta hiljem jõudis ta juba 79,82 meetrini. 80 meetri piir oli nüüd käeulatuses, kuid areng kulges endiselt aeglaselt. 2014. aasta parimaks jäi 79,70 meetrit. 24-aastaseks saades oli Kirt juba mitu aastat odaviskele keskendunud, kuid suurt rahvusvahelist läbimurret polnud veel tulnud.

2014. aasta märtsis suri Kirdi isa Peeter, kellel oli olnud suur roll poja spordihuvi kujunemisel. See oli keeruline aeg nii isiklikus elus kui ka sportlaskarjääris. Kõigele vaatamata jätkas Magnus võistlemist ja valmistumist järgmiseks hooajaks. Senise töö tulemused hakkasid lõpuks ilmnema 2015. aastal.

Samm-sammult maailma paremiku poole

2018. aasta hooajale läks Kirt vastu isikliku rekordiga 86,65. Suve lõpuks oli ta seda tulemust parandanud rohkem kui kolme meetri võrra.

2015. aasta tõi Kirdi senise karjääri suurima arenguhüppe. Pärast mitut aastat, mil 80 meetri piir oli jäänud kättesaamatuks, viskas ta ühtäkki 86,65 meetrit. See oli tema senisest isiklikust rekordist ligi seitse meetrit rohkem ja tõstis ta kohe Euroopa tugevamate odaviskajate hulka.

25-aastaselt hakkas Kirt lõpuks nägema tulemusi, mille nimel ta oli aastaid töötanud. Samal suvel osales ta Pekingis maailmameistrivõistlustel. Kvalifikatsioonis viskas ta 78,84 meetrit ja sai 22. koha, jäädes finaalist välja. Kuigi medalikonkurentsi ta veel ei jõudnud, oli maailmameistrivõistlustele pääsemine oluline samm edasi.

2016. aastal tegi Kirt oma olümpiadebüüdi Rio de Janeiros, kus sai 79,33-meetrise viskega 23. koha.

Järgmine hooaeg tõi uue edasimineku. 2017. aasta Londoni maailmameistrivõistlustel jõudis Kirt esimest korda finaali ja lõpetas võistluse 80,48 meetri pikkuse odakaare ja 11. kohaga. 

Tulemused muutusid järjest stabiilsemaks, kuid suurvõistluste medalit tal veel ette näidata polnud. Järgmisel suvel see muutus.

2018: Eesti rekordid ja esimene suurvõistluste medal

Juuni alguses viskas ta Tartus Gustav Sule mälestusvõistlustel juba 88,45 meetrit, ületades Andrus Värnikule kuulunud Eesti rekordi. Vaid kaks päeva hiljem parandas ta rekordit taas, kui sai Soomes Turus Paavo Nurmi mängudel kirja 88,73.

Edu jätkus juulis, kui Kirt võitis Marokos Rabatis toimunud Teemantliiga etapil järjekordse Eesti rekordiga 89,75. Nüüd konkureeris ta juba regulaarselt maailma parimate odaviskajatega esikohtade pärast.

Augustis sõitis ta Berliini kergejõustiku Euroopa meistrivõistlustele. Seal tõi 85,96-meetrine vise pronksmedali, mis oli tema karjääri esimene suurvõistluste medal.

Kirt lõpetas hooaja maailma ühe parima odaviskajana ja valiti Eesti aasta meessportlaseks. Tema enda hinnangul oli aga arenguruumi veel küllaga. Ja tal oli õigus. Karjääri parim hooaeg seisis alles ees.

2019: karjääri edukaim hooaeg

Kirt alustas 2019. aastat eesmärgiga jätkata sealt, kus eelmisel hooajal pooleli jäi, ning pakkuda maailma parimatele endiselt tugevat konkurentsi.

Juunis sai ta hakkama millegagi, mida polnud varem suutnud ükski Eesti odaviskaja. Tšehhis Ostravas toimunud Golden Spike’i võistlusel viskas ta 90,34 meetrit, saades esimeseks eestlaseks, kes ületanud odaviskes 90 meetri piiri. Vaid kaks päeva hiljem parandas ta Soomes Kuortanes Eesti rekordit taas, saades kirja 90,61. Tulemus tõstis ta maailma hooaja edetabeli liidriks ja kinnitas, et Kirt kuulub eelseisvate maailmameistrivõistluste peamiste medalisoosikute hulka.

Septembriks oli Kirt kinnitanud oma koha maailma kõige stabiilsemate odaviskajate seas. 70-meetrised visked olid jäänud minevikku ja nüüd suutis ta regulaarselt näidata tulemusi, millega võita rahvusvahelisi tippvõistlusi.

Dohas toimuvad maailmameistrivõistlused pakkusid võimalust oma head vormi taas tõestada. 6. oktoobril astus Kirt meeste odaviske finaalis võistlustulle. Teisel katsel lendas oda 86,21 meetri kaugusele ja tõstis ta Grenada sportlase Anderson Petersi järel teisele kohale. Viiendal katsel juhtus aga midagi ootamatut. Viskeliigutuse käigus tuli Kirdi vasak õlg liigesest välja. Meditsiinitöötajad andsid talle esmaabi ja sportlane viidi staadionilt kanderaamil minema. Võistlust ta jätkata ei saanud.

Teisel katsel saavutatud tulemusest piisas siiski maailmameistrivõistluste hõbemedaliks, mis jäi tema karjääri suurimaks tiitlivõistluste saavutuseks.

Magnus Kirdi loo järgmine peatükk

Selle asemel, et medalivõitu tähistada ja järgmiseks hooajaks valmistuda, seisis Kirdil ees operatsioon ja pikk taastumisperiood. 29-aastaselt oli ta jõudnud oma sportlaskarjääri tippu. Nüüd sõltus kõik sellest, kui hästi vigastatud õlg paraneb.

Kirdi eesmärk oli selge: vigastusest taastuda, võistlustele naasta ja osaleda Tokyo olümpiamängudel. Kuidas aga tagasitulek kulges ja milliseid katsumusi järgmised aastad kaasa tõid? Seda saab näha praegu kinodes jooksvast Steiv Silma dokumentaalfilmist „Magnus Kirt: Tagasitulek“.

Filmi võtted algasid 2020. aastal, kui Kirt valmistus pärast vigastust taas võistlustulle naasma. Algselt vaid mõne kuu pikkuseks kavandatud filmiprojektist kasvas lõpuks mitme aasta pikkune ettevõtmine, mille tulemusena valmis dokumentaalfilm, mis jälgib sportlast nii treeningutel kui ka väljaspool staadionit. Nii saab vaataja lähemalt näha, mis toimus pärast 2019. aasta maailmameistrivõistlustel saadud vigastust ja kuidas see Kirdi edasist karjääri mõjutas.

Film ei piirdu siiski üksnes vigastuse ja tagasitulekuga. Dokumentaal vaatab tagasi ka Kirdi lapsepõlvele Tõrvas, tema sportlaseks kujunemisele ja inimestele, kellel on olnud tema elus oluline roll. Sõna saavad ka maailma odavisketipud, sealhulgas olümpiavõitjad Neeraj Chopra ja Thomas Röhler.

Meie intervjuus Steiv Silmaga räägib režissöör lähemalt filmi valmimisest ja sellest, mida ta soovis Magnus Kirdi loo kaudu vaatajateni tuua.

Chanz toetas Magnus Kirti juba tema odaviskekarjääri ajal ja meil on hea meel olla ka filmi „Magnus Kirt: Tagasitulek“ üks peasponsoritest. Dokumentaal annab võimaluse näha lähemalt nii Kirti sportlastee olulisemaid hetki kui ka seda, mis jäi võistlustulemuste ja medalite varju.

Mine kinno ja vaata Magnus Kirdi lugu suurelt ekraanilt!

 

Foto: Hendrik Osula